HOOAJA UPDATE - LINUS HOLMSTRÖM RIDDERVOLD

Kui te ei ole Rootsist, siis te ei pruugi teada, kes on see Kalles Kaviari välimusega mees, keda me aeg-ajalt postitame. Tema nimi on Linus Holmström Riddervold ja ta on juba paar aastat olnud noorte rahvusmeeskondade koondislane. Esimest korda kohtusin temaga jõusaalis, kui ta koolivaheajal mõned pick-upid mängis. Mängisime tund aega ja minu esimene mulje oli, et ta on kartmatu. Ta rääkis kõige rohkem, aga ainult selleks, et julgustada inimesi. Mitte kordagi ei kurtnud ta ega rääkinud jama. Välja arvatud siis, kui minu meeskond võitis. Siis ta vihastas nagu kurat. Ta oli siis alles 14, see oli esimene kord, kui ma teda võitsin. Ja viimast korda.

Kui me üksteist rohkem tundma õppisime, hakkasime treenima ja koos käima, aga kuna ta pärast 9. klassi Itaaliasse läks, pidasime ühendust telefoni teel. Aga iga kord, kui ta on kodus, tahab ta jõusaali minna. Kõik. The. Time.

Viimati istusime Linusega maha, kui ta oli tagasi Rootsis rahvusmeeskonna laagris Baltic Sea Cup U18. Pärast seda on ta olnud hõivatud EYBLi erinevatel etappidel mängimisega ja Itaalias melu tegemisega. Hooaja lõppedes sai ta mitu korda All-Star Five ja MVP tiitli ning paljud koolid pöördusid tema poole, et teda järgmiseks hooajaks värvata. Kuna tema Head treener Alex Sarama lahkub järgmisel hooajal College Prepist, otsustas Linus, et tal on aeg edasi liikuda ja võtta vastu uus väljakutse.

Olen Linust juba mõned aastad tundnud ja me räägime sageli eelseisvast hooajast või mis iganes see ka poleks, ta ütles mulle varem, et ta ei soovi pärast hooaega 22-23 U20-s mängida ja juttu tema koju Rootsi tulekust hakkas ringiratast käima. Mõned SBL-i meeskonnad võtsid ühendust ja ta sai mõned pakkumised Itaaliast, kuid lõpuks otsustas ta siiski USAsse suunduda, et mängida Colorado Prep'is ja valmistuda oma noorest lapsepõlvest saadik unistuseks, et mängida D1-korvpalli.

Kuna üks Linuse lähimaid sõpru ja endine meeskonnakaaslane Otto hakkab õppima Colorado ülikoolis, oli otsus Linuse jaoks lihtsam. Üks tema parimaid sõpru jääb vaid 15 minuti kaugusele, olles sõpradest ja perekonnast eemal juba 15-aastaselt.

Vaata intervjuud tema teekonnast möödunud suvest.

Ok, tagasi selle aasta juurde.

Selle suve alguses kohtusin ma treener Saramaga ja kuna Linus oli kaks hooaega tema meeskonna kapten, siis oli loomulik, et esimene teema oli temast. Ja Alex rääkis Linusest väga kõrgelt, aga hoopis teistmoodi kui enamik. Ta keskendus sellele, kui targalt ta loeb ja reageerib, aga ka tema tööeetikale. Ma naersin ja ütlesin: "Noh, hea, et tema isa on olemas, et teda kontrolli all hoida." Ja Alex oli sellega nõus. Linuse isa on üks kõige toetavamaid inimesi, keda ma tean, ja kuigi tal polnud mingeid teadmisi korvpallist, õppis ta ära ja sai meeskonna füsioks, kui Linus oli 12-aastane. Lihtsalt selleks, et temaga rohkem aega veeta, sest ta oli pidevalt jõusaalis.

See suvi pidi Linuse jaoks olema oluline, sest ta pidi mängima suurt rolli U18 rahvusmeeskonnas nii Põhjamaade meistrivõistlustel kui ka Euroopa meistrivõistlustel A-divisjonis, pärast seda, kui ta kuulus eelmisel suvel B-divisjoni võitnud meeskonda. Eelmisel aastal mängis ta väiksemat rolli ja kui me turniiri ajal iga päev rääkisime, ütles ta mulle, et võttis seda kui väljakutset, et sel suvel oleks tal juhtiv roll ja ta näitaks, et ta kuulub tippu. Iga kord, kui ta on kodus Rootsis, teeme koos trenni ja ma olen näinud tema arengut, nii et tean kindlalt, et ta tahab.

Päev enne Põhjamaade meistrivõistluste algust helistas Linus mulle hilisõhtul. Tavaliselt helistab ta mulle nendel kellaaegadel, et küsida, kas me saame korvpalli käia, aga kuna ma teadsin, et ta on Södertälje laagris, siis ei olnud see nii. Ja niipea, kui ma telefonile vastasin, kuulsin tema häälest, et midagi on valesti. Ta ütles mulle, et tal on põlv rebenenud ja ta on turniirist välja arvatud ning ei olnud kindel, et ta ka Euroopa meistrivõistlustel mängib. Me rääkisime ja ma ütlesin talle, et ma ei tea kedagi, kes suudaks võtta 4-6 nädalase taastusravi ja teha seda õigeaegselt, välja arvatud tema. Vaatasin mõned mängud ja ma nägin, et tema kohalolekust oli puudus. Meeskond ei läinud kaugele ja ma tean, et tema jaoks oli pettumus istuda välja.

Eelmisel nädalal helistas ta mulle ja ütles, et tema füsioterapeut ja arstid andsid talle loa osaleda eelseisvas laagris enne Euroopa meistrivõistlusi ja kui kõik läheb hästi, siis kavatseb ta turniiril mängida. Tüüpilisele Linusele omaselt küsis ta, kas ta võiks minu meeskonna treeningul osaleda, et saada mõned süstid otse arstide kabinetist. Ja eile, enne kui ta lennujaama läks, istusime maha spordisaali ees, kus kõik algas, meie kohaliku spordisaali Hersyhalleni juures.

Naljakas on see, et enamik minu tuttavaid pidas seal oma parimaid mänge, veljed olid seal alati natuke madalad ja vastaste soojenduskorv oli alati mõnus visata, sest nad torkasid soojenduses alati palju. Pehmed veljed või mitte, ma ei ole kunagi näinud kedagi seal nii viskamas kui Linus. Ja see tuleb tema hullust pühendumusest. Ta on andekas, aga ta töötab rohkem kui enamik ja see kombinatsioon teeb ta eriliseks. Ma loodan, et see turniir saab olema suurepärane nii talle isiklikult kui ka muidugi Rootsile.

Vaadake, kui Linus pärast treeningut ringi nussis, ja ärge unustage, et läksin Scott Skiles ja sain 26 assisti. 27 kui viimast arvestada...

Mine võta oma Linus, see on sinu suvi. Jällegi.